Designipank

Ma ei suitseta, nii et mul jääb iga kuu raha järgi, või noh nii võiks arvata. Eks ma ikka alati kuhugile selle raha ära raiskan. Ma pole lihtsalt siukest tüüpi inimene kes säästaks näiteks panka raha. Ma olen elanud läbi kaks valuutavahetust. Esimese korra rublad kroonideks ja siis margad eurodeks. Eks sellest on jäänud siukene tunne, et miks säästa kui raha väärtus võib muutuda totaalselt mõni päev. Mäletan aega millal mu vanaema kogus raha ja siis kui rublad vahetati kroonide vastu, päris ruttu raha väärtus läks. Päris karm kui mõelda, et kellegi elu kogutud säästud võivad kaduda lihtsalt üks kaks.

Ma armastan ilusaid asju ja pikka aega kestev design on ligidal minu südant, kuigi meil ongi palju asju Ikeast. Vepsäläises (kohalik designi pood) oli kampaanja, millal sai osta design-asju ilma lisakuludeta, kuigi maksaksgi ühe kuu kaupa. Alguses ma ei uskunud seda, siis helistasin järle ja küsisin, et no eks teil ikka mingi arvele juurde lisatav väike summa on. Aga ei, se oli tõesti täiesti kuluvaba, summa on täpselt sama kas maksad kõik ühe korraga või tükihaaval. Tänapäeval on reklaamid sellised, et ega neid enam ei usu. Selles oli ka ikka väike trik, kui õieti mäletan siis oste pidi tegema kokku üle paari tonni või midagi taolist. Aga noh kui hinnad on nagunii nii krõbedad, eks siis se on käkitegu.

Meie köögitoolid on olnud juba pikemat aega lagunemispunktis. Tehisnahk lihtsalt ei kesta seda, et nendesse iga päev kallatakse piima ja toitu. Olen juba pikemat aega unistanud Charles Eamsi toolidest, ja kuidagi need hüppasid alati mu silmade ette, ükskõik kuhu ka vaatasin, neid oli ajakirjades ja telkus. Nende hind on aga olnud nii soolane, et ma pole neid iialgi raatsinud osta. Aga nüüd kui oli nii hea pakkumine, ma läksin ja ostisin need ära.

Tavaliselt säästuvärgid võetakse ikka pikemaks ajaks, nii et ma siis mõtlesin, et võtan endale 5 aasta säästuplaani ja maksan umbes 50€ kuus. Teine suur unistus on olnud VP Globe lamp. Ma pole sellest isegi julenud unistada, sest kes normaalne inimene raiskab üle paari tonni lambi peale. Mäletan kui elasime kesklinnas ja ma läksin alati trammiga koju, siis vaatasin poe aknast seda lampi. Ma ei osanud isegi aimata, et se lamp on nii kallis. Siis otsustasin, et kui olen 50-aastane ostan endale selle lambi koos Charles Eamsi tugitooliga. No nüüd kui käisin ostmas Vepsäläisest neid köögitoole, siis nägin et seal oli samast lambist näidis soodukas. Meil ei ole kodus isegi sellis kohta kuhu võiks panna nii ilusa lambi, sellel oleks vaja vähemalt 7 meetrit kõrget ruumi. Aga noh, ma ikka ostin selle. Ja noh se oleks ju tobedus seda pappkastis säilitada, niisiis panin selle meie voodi kohale. Arvan, et mingi feng shui järgi se on väga halvasti paigutatud, kui se on kohe voodi kohal, aga mulle meeldib seda vaadata ennen kui jään magama. Samas võib mõelda, et kui midagi väga tahad, siis selle tavaliselt saad, mitte kohe, aga siis kui aeg on õige. Juhtme keerasime mitu korda ümber siukse vidina, et küll se lamp veel kunagi saab oma 7 meetrise ruumi ka.

Ma proovisin endale seletada, et se on minu viis koguda raha. Tavaliselt design-esemetel väärtus säilib või isegi tõuseb. Näiteks need samad toolid 1950 aastalt, ilusa nahakattega oli 5000 eurot tükk. Ma arvan, et päris sellise väärtuseni minu shoppingud ei ulatu, aga ikkagi olen rahul, et mul on asjad millesse ma ei tüdine 5-aasta pärast ära.

Saunamaja - tee elus rohkem asju mis toovad sulle rõõmu

Saunamaja - se oli ehk üks süü miks me kolisime siia maija üleültse. On muuseas huvitav kuidas väikesed asjad mõjutavad suuri asju, ja viivad edasi suuri otsuseid. Rohkem kui kaks aastat tagasi, kui ostsime selle maja kolisime peaaegu kohe saunamaija elama, sest peamajas oli käigus suur remont. Nüüd tundub naljakas kuidas me kõik mahtusime pisikessa saunamaija kogu perega. Ma olin siis viimase peale rase ja esimene lapsuke oli alles 1,5 aastane. Oli reisivoodi, paarisvoodi, söögitool ja kummut. Dushiruumis oli meie riided ja osa köögiasjadest. Saunas kui seal ei olnud tuld, oli meie büroo. Paberid olid lajali ja läppakaga sai olla netis ainult siis kui istusid üleval saunalaval teatus asendis. Närvid olid pinges, miinus graade oli õues ja rahakotis. Siis unistasin suvest, kui kõik oleks korras ja pakkuksin külalistele ise tehtud õunakooki.

Elu on lill - pea sellest hoolt! (appi ma tavaliselt tapan kõik lilled)

Nüüd tundub, et sellest ajast on igavik, kuigi sellest on möödas ainult üle kahe aasta. Kuigi saunamaja on täitsa heas korras, pole mulle kunagi meeldinud puuvärvi lauad seinal. Olen alati tahtnud värvida need valgeks. Ja tänu minu tragile emale saigi se nüüd suvel tehtud. Kogu sauna esiruum paistab nüüd palju suurem olevat.

Viimasel ajal olen saanud aru, et elus peab tegema rohkem asju mis toovad su ellu rõõmu. Ma tegin endale uuel aastal lubadusegi, teha asju mis toovad mulle rõõmu. Päris hästi on se lubadus pidanud. Nüüd kui pool aastat on sellest läinud, siis on hea aeg meelde tuletada, et teeksin jälle toredaid asju oma elus. Ega seda "actionit" muidu ellu ei saa, kui ise ei tee.

Trummid- kahe lapse ema peab vahest tegema midagi hoopis muud

Üks asi millest naudin on trummide mängimine. Sami ostis mulle 30-aastaseks juubeliks trummid. Ma olin salaja alati tahtnud endale trumme, aga kunagi pole olnud kohta kuhu neid panna või raha millega osta. Nüüd mul on käinud aasta aega trummiõps umbes kord kuus õpetamas trummimängu. Alugses kogesin süümekaid, sest ma ei viitsi ültse harjutada. Mõtlesin välja igasuguseid ettekäändeid, miks ma ei jõudud harjutada. Hakkasingi mõtlema, et kas mul ongi ültse mingit mõtet trumme mängida kui isegi harjutada ei viitsi? Kas mulle siis õieti ei meeldigi trumme mängida? Aga siis sain aru, et kuigi mulle meeldib trumme mängida, mängin ainult omaks rõõmuks (naabrid on arvatavasti eri arvamusel), ja kui ma ei taha harjutada,  se on täitsa ok. Olen täiskasvanud inimene ja kui ma tahan maksta selle eest et harjutan mängimist trummitunnil, no mis seal siis ikka. Kõigest ei pea alati olema mingit kasu, ja vahest võib asju teha lihtsalt selle pärast et seda on tore teha ilma mingisuguse eesmärgita.

Kommunikatsioon kõige A & O

Viimasel ajal olen pannud tähele kui tähtis on kommunikatsioon inimeste vahel. Võib tulla nii palju arusaamatusi kui asjadest ei räägi. Tavaliselt ma olen olnud alati selline inimene kes räägib kui midagi on südamel, aga viimasel ajal olen pannud tähele, et minus on hakanud elama väike martüür. See on väga ohtlik asi - "Jah, küll ma võin teha selle asja", kuigi sees on väike hääl mis ütleb, et GRR ma ei taha! Kuidagi oskan ma selle hääle suruda ilusti alla. Meil peab olema julgust öelda välja oma arvamus ükskõik kui hirmus see ka oleks. Kuigi see kõlab õudsa klisheena, aga sees ei tasu asju hoida, muidu meist tulevad vihased väikesed muttikesed ja papakesed. See on jälle eri asi, kui ilusti ja hästi me oskame ennast väljendada, et saaksime oma arvamuse välja öelda, ilma et se ajaks teist liiga närvi, ja et õige asi ikka kohale jõuaks.

Seinal nädalakalender

Kodus meie "pere arusaamatused" vähenesid 70% kui panime seinale kalendri, kust on näha kõikide minemised ja käimised. Minu mees kes ei salli kalendreid üldse, teab ka nüüd mis asi on aktuaalne, sest kõik nädala minemised ja käimised on näha seinal ühe silmapilguga (se pole üldse sama asi kui paberist kalender või elektrooniline kalender). Kui üks päev on elatud, siis pühin selle kohta asjad ära ja kirjutan järgmise nädala sama päeva asjad ülesse.

Kalender on sobivalt all, nii et lapsed ka ulataksid kirjutada sinna, siis kui nad õppivad kirjutama. Ühesõnaga ostsin seina kleepekad ja spetsiaalse vildika, mille saab kustutada ära märja lapiga.

Liiga palju asju

Enne jõule tahtsin saada laste tuppa rohkem ruumi "jõuluvana" kinkide

jaoks. Mu tunded on natuke vastuolulised jõuluvana suhtes, järgmine

aasta küsin kas ta võiks tuua rohkem "kogemuse" asju. Mõte oli

selline,et saaksin niimoodi  paljudest asjadest lahti kui võimalik aga

see kahjuks päris nii ei läinud. Ma ei tea kas lapsed käitusid liiga

hästi või milles asi oli  aga nüüd on meil  asju rohkem  kui enne

jõule. Jõulude ajal ma ei söönud, ega joonud ennast täis, aga asjadest

sain küll isu täis. Nüüd siis kui on käes uus aasta, tahaksin saada

selle kaose jälle kontrolli alla. Mul on asjadega väga

vastuoluliseid tundeid. Vahest ma olen väga põnevil asjadest ning

arvan, et see on täitsa ok, samas need samad asjad ajavad mind

lihtsalt  närvi. Arvan nii, et kui asju on liiga palju, siis on raske

elada normaalset.

Ma tahan saada selle kaose kontrolli alla

Nüüd kui ma olen jälle tööl ja lapsed on lasteaias, on positiivne asi

see, et meil on ka muu elu ja me ei jõua kodu nii ruttu segamini

ajada. Nüüd ma saan aru mis tähendab sõna "ruuhkavuodet" soome keeles,

selle otsetõlge on ummikuaastad (liiklusummik). Nagu öeldakse, see oli

nagu märg rätt näkku, kui vähe  meil õieti aega on. Õnneks meil on

kaks inimest kes viivad ja toovad lapsed lasteada. Ma ei saa küll aru,

kuidas küll seda teevad näiteks inimesed, kes elavad üksi oma lastega

ja kui näiteks töökohtki on tunni võrra  kaugemal kui lasteaed,

liiklusummikutest rääkimata. Noh võib-olla see on lihtsalt alguse asi

ja kui me saame oma rutiini kätte, siis asjad lähevad kergemaks.

Võibolla ma olen ka natuke pettunud sellest, et minu äge

organiseerimisprojekt oleks pidanud olema minu meelest valmis siis

kui lähen tagasi tööle. Kodu oleks pidanud olema tipp-topp, asju palju

vähem, ja see lühike aeg, mis meil on, oleksin tahtnud veeta oma pere

ja sõpradega, mitte orangiseerides asju. Ehk peaksin vaid endale

lihtsalt üles tunnistama, et minu probleem pole mitte organiseerimine

(selles ma olen väga hea), vaid see kuidas seda ülalpidada, vot see

on juba teine asi. Ma peaksin aru saama, et organiseerimine ei ole

projekt vaid protsess.

Mul on väga vastuoluliseid tundeid. Vahest aitab see, et paned asjad

lihtsalt suuremasse perspektiivi. Mis vahet sellel on, kas sul on kodu

segamini või ei, tähtis on see, et  kõigil on tervis korras jne.

Teisalt aga, ma ei taha et elu oleks vaid toimetulemine, ma tahan ka

nautida elust! Ma arvan, et ma tulen jälle ja jälle  samale arvamusele

nagu teen seda tihti elus, kuldne kesktee on parim!

Lust ja lillepidu

Teatud asju lihtsalt ei suuda kirjeldada ja need ei mahu pildile. Kirsipuu õitseb meil nii imekaunilt, et seda kohe ei usu. Tuleb kohe selline jaapani-fiiling peale. Kuigi mul pole aianduse asjad absoluutselt käpa all, siiski vahest tuleb tunne, et tahaks ikka midagi teha, sest on olnud nii superhead ilmad väljas. Mis seal sees ikka kokutada.

Kirsipuud õitsevad

Minu ettekasvatatud taimed on nats nii ja naa.. eks näis, kas nendest midagi üldse välja tuleb või ei tule. Osa panime juba peenrale. Mulle ei meeldi absoluutselt kükitada, tagumik püsti mulla sees, nii et me siis tegime peenrast nats kõrgema. Panime kaks alust teineteise peale ja siis  täitsime augud puutükkide ja kilega, et vesi ja muld välja ei pudeneks.

Katteloor peaks kaitsma liigse päikesevalguse, umbrohu ja vihma eest

Proovisin peenrale nats põnevust luua ja panin meie vanast köögist järele jäänud lõikelauad nagu sahtliteks. Hiljem ehk ostan mingi pajuaia peenra ümber, mõtlesin ka panna näiteks küttepuid ümber, aga Samit see idee eriti ei vaimustanud.

Meil leidub vana pada, või kuidas seda nüüd öeldakse. Eelmine aasta kasvasid  seal umbrohud. Tänavu aasta panin sinna võõrasemasid. Minu arust nendest tulid väga ilusad, aga ma ootasin natuke liiga kaua, enne kui istutasin need, ja muidugi mul ei olnud meeles neid kasta, nii et need on juba nüüd peaaegu närtsinud. Ööseks lubas vihma, nii et ma ei kastnud neid nüüd ka. Pole ime, et 90% mu lilledest sureb ära.

Suur nõiapada

Tulbid on sellepärast nii head ja armsad, et need on püsililled ja nende eest ei pea hoolt kandma. Või no, võibolla peaks, aga meil elavad umbrohud ja tulbid ilusas kooskõlas teineteisega.

Nagu komm

Minu arust aiapidamine peab olema lihtne nagu puhkus.  Mulle meeldib vaadata ilusat aeda, aga ma ei viitsiks iga päev teha mitu tundi tööd selle jaoks. Võibolla vanemast peast inimene muutub, aga nüüd mul jätkub huvi teha aiandusasju umbes viis minutit ja siis sinna see jääbki..

Saime armsad lilled kingiks

Päike säras nii ilusti kuigi oli juba õhtu

Enjoy home

Olen juba pikemat aega tahtnud teha kodu korda. Lihtsalt nii, et igal asjal oleks oma kodu. Praegusel hetkel on osa asjadest kodutud ja kui on kiire, siis ma ei leia mitte midagi üles. Olen lugenud läbi mitu nii-öelda eneseabiraamatut, käinud isegi kursustel ja proovinud teha asjad tip-top, aga millegipärast asjad ei leia oma kodu. Võibolla ma pole lihtsalt nii hea enesedistsipliiniga inimene, et jaksaksin alati panna asjad tagasi oma õigetele kohtadele. Proovin siia üles panna pildid tehtud muudatustest. Aga enne ma pean otsima üles fotoka,  selle laadima, ja talletama lõpuks ometi need sünnituspildid sealt fotokast kindlamasse kohta.

Põhjus, miks ma tahan neid muudatusi on see, et ma olen lõplikult tüdinenud asju otsimast. Ma tahan saada süsteemsemaks inimeseks, et ma võiksin keskenduda millelegi muule, mitte kogu aeg ainult asjade koristamisele. Ma lugesin kusagilt, et kui toa koristamisele kulub rohkem kui 5 minutit, tähendab see, et seal on liiga palju asju. Ühesõnaga proovin saada kolast lahti, võtta asjad kasutusele ja nautida elu.